Alustame siis kronoloogilises järjekorras

• Etapp 1 ehk ettevalmistus.

Mõtted Laite rallisprindil osalemiseks hakkasid juba liikuma siis kui võistlusjuhend avalikuks tehti. Jah - peab tõdema, et mõtted polnud küll mitte positiivsed algul. Sai ju viimasel Laitse võistlusel autot natuke rüüstatud ja tegelesin selle lappimisega vabad õhtud. Kuna vana stange taastamine polnud enam mõtekas tegevus, võtsin ette järjekordse stange, mis originaalis oli rohelist värvi. Kuna roheline ja sinine omavahel väga kokku ei lähe, õppisin veidike sellist värvimis- ja keretöid tegema. Kogemus küll selles vallas täielikult puudus aga lõpptulemus stange näol sai enam-vähem rahuldav. Ülearused augud ära pahteldatud ja muudki remonti tehtud ning värv peale lastud, nägi see asjandus seal auto esiosas suhteliselt kena välja. Auto oli nüüd jälle võistluskõlbulik. Lõplikult pani mind meelt muutma Laitses osalemiseks ühe töökaslase, kes tavaliselt kaardilugeja koha peal istub ühes teises ekipaažis rahvarallidel, soov ka minu autot kruusal proovida. Asfaldil on ta seda juba suhteliselt edukalt teinud. Plaan sai esmaspäeval-teisipäeval siis paika pandud. Regamisega otsustasime tegeleda suhteliselt viimasel minutil ehk siis neljapäeva pärastlõunal. Esimene tagasilöök tuli aga kolmapäeva õhtul, kui selgus et Priidul ei õnnestugi mõjuvatel põhjustel laupäevasel võistlusel kaasa lüüa. Olin jälle lõhkise küla ees, et mida teha. Otsustasin siiski osaleda ja ega tagantjärele ei kahetsegi seda väga, päris ekstreemne kogemus oli. Järjekodne ehmatus saabus reede õhtul, kui selgus et Tallinnas sadanud kerge lumevaip oli Laitse kandis ikka päris sügav. Millise rehviga sõitma minna? Sai seda arutatud "targemate peadega" ja ühisel arusaamisel sai selleks kruusarehv. Vale see valik igal juhul polnud. Reede õhtul rattad autol vahetatud ja väiksemad ettevalmistused veel tehtud, oli kõik valmis laupäeva hommikuks.

• Etapp 2 ehk võistluspäev.

Laupäeva hommik oli selline karge. Kerged miinuskraadid ja õhtul-öösel sadanud lumi oli teed libedaks muutnud. Selle proovisin ma spetsiaalselt järgi juba kodunt lahkudes esimestes kurvides. Oli jah väga libe ja ei mingit pidamist selle kruusakaga jää peal. Kohalekulgemine sujus ilma viperusteta. Ettevaatlikuks tegid päris mitmed tee ääres kraavis olevad masinad - viimased 2 neist Hingul umbes 100m vahega vahetult enne paarisraja juurde keeramist. Rada osutus samuti lumiseks ja kohati jäiseks. Lahti otsustati lükata korraldajate poolt vaid stardisirge asfaldi osa. Ülejäänu oli päris lumesegune. Kuna rahvasportlased pandi startima alguses, siis oligi esimene voor väga libe ja lumine. Üks eesmärkidest oli auto tervelt koju tuua ja eks see eelmine sein ka veidi peas kummitas. Igatahes ei julgenud esimeses voorus kohe üldse vajutada ja sõit kohe mitte ei istunud. Teine voor tulii juba tunduvalt paremini välja, ajaparandust võrreldes esimesega ligi pool minutit. Teise vooruga olin niisiis enam-vähem rahul aga... (Neetud, ikka peavad mingid "aga"-d olema ). Praktiliselt vooru viimases kurvis pärast ühe suurematsorti porilombi läbimist hakkas masin tõrkuma. Midagi mittevajalikku oli märkjaks saanud või oli sattunud vesi kuhugi sinna kuhu vesi mitte ei sobi... Piiraja tuli ette juba 4000 pöörde juures ja liikuda auto enam ei tahtnud. Õnneks ei kaotanud ma seepärast mitte väga palju aega, kuigi sekundike-paar võis küll kaduma minna. Voorude vahepeal sai kapotialust kuivatatud ja kolmanda vooru start ja algus oli täitsa ok. Samad probleemid kerkisid esile aga uuesti ja seekord mitte enam raja lõpuosas vaid juba teise ringi poole peal. Nii ma törtsuva autoga finišeerusingi kuid aeg oli vaid 4 sekundit teise vooru omast aeglasem. Lõpptulemuseks siis madalaim poodiumikoht Helmet Palm 'i ning Mait Pikkof 'i järel. Kokkuvõtteks positiivne ning veidike ekstreemne kogemus igal juhul, ehk lõpp hea, kõik hea. Ja auto jäi ka terveks.

2. vooru sisevideo:

Kaido