Selleks korraks on nüüd tõesti talv läbi.
Alutame siis algusest. Kui ma märtsikuu viimase laupäeva hommikul üles tõusin nii kella poole kuue paiku, et Simuna poole sõitma hakata ning aknast õue vaatasin, oli ehmatus suur. "Ilmajaama-eesli" saba polnudki näha - järelikult oli väljas udu ja suhteliselt paks. Sõitma hakates selgus veel teinegi tõsiasi - tee peal oli must jää. Nii mitmeski kohas kippus Subaru "saba liputama" ning enne Raplat oli ka üks sõiduauto end teeäärse valli otsa parkinud. Ilmselt sellelsamal põhjusel. Õnnelikult veidi peale kaheksat Simunasse jõudnuna, tuli nentida, et udu olemasolu oli ka seal tuntav. Valisin endale sobiva parkimiskoha teenindusalas ja edasi standartsete protseduuride juurde - mandaat, tehniline kontroll, rajaga tutvumine. Rada oli selline üllatusi pakkuv. Kõva ja jäise põhja peal oli nii muda, vett, lund kui ka jääd. Ühesõnaga kõike, mida sellelt rajalt leida võis osutus suhteliselt libedaks. Käisin nagu poisike veelompide sügavust mõõtmas ja kohati olid need ikka vägagi sügavad - minu sääriku ülemise ääreni praktilist välja ehk siis umbes 20+ sentimeetri tuuri. Võistluste lõpuks oli ka minu mõnus parkimiskoht korralikuks porimülkaks muutunud.
Võistlussõitude alguseks oli udu juba hajunud ning taevas siras päike, mis rada muudkui märjemaks sulatas. Kui esimeses kahes voorus oli veel mõtet valida trjektoori veelompide vahel, siis kolmandaks vooruks oli rada kohati täies ulatuses vee all ja nagu juba enne ütlesin, siis selle vee all oli jää. Algul arvasime konkurentidega, et kolmandat vooru üldse sõitma ei lähe kuid lõpuks otsustasime siiski startida. Kartsin veidi ka auto pärast, et kuidas ta sellises veemöllus vastu peab. Pidi ju kindlalt võistluselt tulemuse kirja saama - mängus oli üldarvestuse teine koht. Seekordse sõiduga ei saa väga rahule jääda. Vahed esimestega venisid ootamatult suureks ja minu ajad olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Olen selle rajal sõitnud kiiremini umbes 1,5 minutit, seda küll teistsugustes tingimustes. Kohe esimese vooru viimastes kurvides lasin mööda minust minuti hiljem startinud Helmet Palmi. Teine voor tuli juba tuntava ajaparandusega isegi siis, kui viimases kurvis auto enam sõna ei tahtnud kuulata ning otse valli sõitis. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see nii läks - ilmselt mingi juhtimisviga minu poolt :P.
Simuna IV etapp. Minu stiilinäide lombi läbimisel. Foto: Martin Nõgu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult ei läinud mitte kõige halvemini. Auto pidas sellele ekstreemsusele vastu, ainult karterikaitsme sain teises voorus kusagil augus veidi kõveraks. Etapilt 6. koht 7 osaleja seast. Sellest piisas, et üldarvestuses jääda auhinnalisele teisele kohale Helmet Palm'i järel ning Tarmo Silt'i ees. Kokku kogusin 3-lt osalenud etapilt (4-st toimunud etapist) 41 punkti (üks võit ning üks 5. ja 6. koht). Auhinnaks karikas, T-särk, ananass, kott ning loosimiselt veel kastitäis õunu. Vähemalt saab tervislikult toituda.
Üldarvestuse esikolmik 4WD klassis. Vasakult: Kaido Saul, Helmet Palm,
Tarmo Silt. Foto: Martin Nõgu
Omalt poolt tahaks öelda tänusõnad MTÜ Rallistar meeskonnale - Väino Haiba, Marti Rillo ja teised eeskujuliku võistluste korraldamise eest. Jään huviga ootama järgnevaid võistlusi. Nagu juba varemgi olen nentinud, meeldib mulle Simuna rada väga ning kavatsen võimalusel ikka seal toimuvatest võistlustest osa võtta. Vaatamata faktile, et Simuna mulle mitte kõige lähemal ei asu, on ta üks minu lemmikradadest. Kohtume järgmistel võistlustel!
Tegelesin algul ka veidi pildistamisega ja valikut saagist saab näha siit.
Andmaks aimu raja ekstreemsest olukorrast, vaadake sisevidoesid:
1. voor.
3. voor
Kaido