Teen seekord lühemalt, kuna mehed kurtsid probleemi – jutud nii pikad, et õpi või lugema! Õudne, mida kõike nad välja peavad kannatama?!

Asugem asja kallale. Mis siis tuleb märtsikuu 14.nda kuupäevaga Piirojalt kohe meelde? Aga muidugi see vägev ilm! Teise vooru starti minnes sadas nii laia ja paksu lund, et maa ühines taevaga ning näha polnud midagi, isegi rada ei paistnud – kõik oli ühtlase valge vati sees. Terve teise ringi sõitsin omaette itsitades – mitte midagi ei näinud ja rooli keerasin alles siis, kui kurv oli juba kohal.

Muinasjutuliselt ilus ilm kestis väikeste vaheaegadega kuni kolmanda vooru lõpuni ja see andis võimaluse sõita igas voorus erineval rajal – esimene voor oli jäiselt libe, teises voorus andis parema pidavuse alla sadav lumi ning kolmandas voorus pidid valima hoolikalt trajektoori, kuna alla sadanud tahke vesi hakkas helvestest moodustama meeskondi ja võistlema vastasleeris – igal võimalusel pidurdas su hoogu.

Ühisstartide alguseks viskas Taeva-Taat kollase ketta taas taevasse ning kihutamine võis jätkuda. Omadest rippus nendel ringidel ainsana hanges Marek – Seat lendas hange, nina tähtede poole küünitades, kuid õnneks sai omal jõul siiski välja.

Suure poolehoiu ja toetuskisa pälvis tagaveoliste sõit, kus „tükke“ tegid Vaz-kakskümmend-üks-null-kollane, Vaz-kakskümmend-üks-null-punane ning Sierra-kes-tegi-nii-Subaru-kui-ka-Mosse-häält, nagu kommenteerisid pealtvaatajad.

Meie meeste tulemusi ma nüüd kohe ei mäletagi, kuid läks hästi!

Pühapäev Piirojal kujunes meile lõppkokkuvõttes väga edukaks – Eero oma õnne-nahktagiga võttis esikoha, Marek oli 0,48 sekundi võrra aeglasema ajaga teine ning Valmari ebaõnnestunud kolmas voor jättis ta kolmandaks.

Aga teate, mehed tõid koju kõik 5. esikohta! Rene oli 4’s ning Taivo 5’s.

Ütleksin veel seda, et mulle Taivo sõidustiil kohe meeldib! Pealtvaatajatel juba igav ei hakka! Püüan kirjeldada ühte Taivo ringi.

Rooli istutakse asjaliku, tõsise, keskendunud näoga, kiiver surutakse kindla tugevusega pähe, poisile öeldakse kaks isalikku sõna: „Pildista nüüd!“, uks tõmmatakse pauguga kinni ja käivitatakse mootor. Stardis käib närviline mäng gaasiga, üles-alla, üles-alla. Kõik tema kolm silma (mõelge ise, kus see üks veel on) on naelutatud foorile... Närvide mäng... Kohe-kohe on minek... Ja nüüd, ja nüüd, ja nüüd ongi start! Taivo kühveldab minema. Tõttan ummisjalu teisele poole kohtunike maja, et näha ta sõitu ning sealt ta siis juba tulebki – üks lumepahvakas lööb ühest kurvist, teine teisest. Viimasesse kurvi lendab sisse nagu surematu ja kuulikindel – tundub, et mehel auto peab, oi kuidas peab! Aga näh, kahjuks ikka ei pidanud – möllab lumes nii et autot pole lume alt nähagi, kuulda on vaid käigukasti raginat, kui hullunud näo, kindla sihiga silme ees ning ise rooli taga hoogu juurde õõtsutades Taivo, rammib teist käiku sisse....

Kes tahab teada, kuidas tema teised ringid lähevad, tuleb teda järgmine kord  ise vaatama ja meile kõigile kaasa elama!

Oeh, ikka läks jutt pikaks...

Aga veel üks väike info – mina sain naisteklassis teise koha! Esimeses voorus jäin teiseks, teise ja kolmanda vooru võitsin, kuid see esimene voor sai siiski saatuslikuks – kaotasin võitjale 0,8 sekundiga. Nüüd aga lohutan end – mul oli naiste kiireim vooru aeg, hollallaaa!

Kokkuvõtvalt ütleks, et ilm oli uskumatult ilus ning üllatav märtsikuu keskpaiga kohta, mil tegelikult algab juba kevad, osavõtjaid oli parajalt, sõita sai enneolematult palju (4 ringi igas voorus tavalise 3 asemel) ja korraldajad on alati sõbralikud, suurepärase huumorimeelega ning toetavad!

Tegin ka väikest statistikat – Piiroja on rada, millel oleme kõige rohkem sõitnud ning osalenud.

Saamaks veel paremat aimu sellest võrratust ilmast ning meie tegemistest vaadake Mareki ja Taivo tehtud fotosid meie pildigaleriist.

Piret