Finiš - võistluse lõpus terendav paradiis

Tere!

Ma ei tea, kuidas Teile, kuid mulle tundub, et see aeg ikka lihtsalt lendab – no just alles sai jõulude ajal kodus kapsast ja sülti söödud ning aastavahetusel vahuveini pudelite korke taevapoole kõmmutatud, kui juba on ootamatult kätte jõudnud märts. Lihtsalt uskumatu! Hetk veel ja kohe on käes jaanipäev ja mägede taga pole ka enam järgmine aastavahetus... Karm.

Olen tähelepannud, et enamus mu viimase aja jutukesi on pikitud mõtisklustega aja lendamise teemadel. Aga kuna käed-jalad töid-tegemisi täis, siis arvatavasti seetõttu möödubki kõik nii hirmutavalt ruttu.

Aga optimistlikumalt, seltsimehed!

24. veebruar oli suhteliselt populaarne päev jäärajasõitude osas – lõppes Laitse neljapäevaõhtune jäärajasari ning Pärnu lahel toimus Eesti jäärajasõidu karikavõistluste teine etapp.

Valmarit polnud kodumaal, ning meie Eeroga pidime oma kollase-sabaga Golfi kuidagi jagama. No jagatigi ära – Eero läks Golfiga Laitsesse ja mina trügisin Taivo Tigedasse Tikrisse ning otseteed Pärnu poole.

Laitses toimunud võistlust nimetasime Taivoga omavahel naljatledes „küla-võistluseks“, kuna osalejaid võrreldes  Pärnus toimunud võistlusega oli vähe. Aga noh, mis ta ikka. Laitse viimane etapp oli Mareki ja Rene Seati uuele remonditud ja sätitud mootorile debüüdiks ja mis seal salata – töö on tehtud hästi! Poole sekundiliste edumaadega voorudes võttis Marek Laitsest vabariigi sünnipäeval esikoha, Eero oli teine ning Rene kolmas. Äsja nimetatud Mareki võit sai määravaks ka kogu karikasarja tulemustes – Marek esimene, Valmar teine ning Eero kolmas.

Kuurortlinn Pärnu ei saa hetkel absoluutselt poosetada oma suurepäraste ujumisvõimaluste ja liivarandadega, kuna asi on ikka nii jääs, kui jääs. Horisondil paistsid laevad, mis olid merre kinni jäätunud ning neid ei suutnud isegi aidata täitsa võistlusraja lähedalt mööda läinud jäälõhkuja. No vist ikka oli jäälõhkuja, kuna ta oli ainuke, kes suutis jäätunud merel liigelda... Mõni spetsialist või sama laeva näinud inimene mõtleb, et kuidas saab artikli kirjutaja ikka nii tuhm olla ja asju täiesti valesti nimetada ning teemast mitte midagi jagada... ehhee

Kokkuvõtvalt – meri jääs, väga hea!

Rada Pärnus oli eriline mitmes mõttes. Esmalt, see oli lükatud uskumatult laiaks ning võttis tavapärase suure eelise neilt sõitjatelt, kes sõidavad autot-valli-toetamise-stiilis. Vahemärkusena see, et ega see sellegi poolest takistanud neil oma klasse võitmast – nad lihtsalt ei olnud sel korral pea jagu teistest üle.

Omapärane oli rada veel oma ehituselt – esimesed 50% rajast olid pikad ja lauged kurvid, teine osa koosnes järsematest kurvidest ning veel ühest sirgest. Raja esimest osa sõites oli võimalik need kurvid põhimõtteliselt sirgeks sõita – aga no see kiirus, mis sellest lõpuks tuli, oli märkimisväärne! Nii palju, kui Taivo autol käike, kõik ka lõpuni seal lasti.

Finiš ei olnud minu maitsejärgi – peale pikka, laia lauget kurve tuli ca auto laiune koridor, kuhu tuli puhtalt sisse sõita ning siis veel nõksa edasi ja seejärel oli finiš. Selline finiši paigutus meenutas 2009.aastal (vist oli 2009) Mustvees toimunud võistluse oma, kus raja lõpetamine oli  paras kunsttükk. Mustvees oli niimoodi, et finiššisse jõudse tuli läbida 90 kraadine kurv, mida osad ei suutnudki välja võtta ja siis tuli veel tagurdada ja siis jälle edasi ja selline nikerdamine ühesõnaga.

Selles samases finiši koridoris suutis üks mees oma sinise Saabi ka katuse peale keerata.

Tulemustest seda, et Taivo oli esiveoliste klassis 8’s ning mina jäin kahe naise duellis kaotajaks. Rahustan end ja põhjendan olukorda sellega, et auto oli ikkagi võõras ja võistluspäeva algusest peale polnud tunne nagu see.. Ju siis pidi nii minema.

Aga pole midagi – olen juba sel nädalavahetusel Kamaril taas platsis!

Piret

   

Registrikood: 80303625
Kasari küla, Lääne-Nigula vald
90605 LÄÄNEMAA

© MTÜ KR RACING   2009 - 2023