Olge tervitatud!
Mis siis asub Tallinnast ca 140 km kaugusel? No issver-sussver, kuidas te siis ei tea?! See on ju Piiroja ja just sealt võis meid leida veebruarikuu 12.ndal päeval.
Kui alustada Piiroja-mehe Mati sõnadega, siis et kõik ausalt ära rääkida, tuleb loomulikult alustada hommikust.
Üks asi on kindel - mulle ei sobi ärgata kell 5.30! Isegi paari aastase harjutamise järel on see jätkuvalt raske. Äratusest kuni silmade lahti tegemiseni jõuan ma mõelda vähemalt 5 põhjust, miks ma ei saaks, ei peaks, ei tahaks ärgata.
Aga noh, mis teha, tuleb end voodist püsti ajada, sest hädasti oleks ju vaja ikkagi võidu kihutada!
Sõit sihtkohta läks vahelduseks äpardusteta ning kohal olime nõksa peale kaheksat. Autost välja astudes sai kohe selgeks, et tänane päev ei ole üks kergemaist – külmakraade oli 14 ning tugevalt puhuv põhjatuul tegi asja veel hullemaks, tekkis tunne, et põsed kukuvad külma tõttu lihtsalt küljest ära. Ning nagu alati oli rahvast võistlema tulnud nagu murdu, näiteks naisigi oli registreeritud lausa 6! Pakkusime omavahel, et Piirojale tuldi veel viimast lihvi andma oma oskustele, et järgmisel päeval toimuma pidanud Eesti jääraja karikavõistlustel esineda laitmatult.
Tähtsamad punktid võistlusest:
- juba prooviringil sõitis Marek Seat’iga valli ning lõhkus auto radiaatori. Esimese vooru said nad veel oma autoga sõita, kuid siis oli ta küpse. Muide, Taivolt tuli hea idee! Nagu teate, siis kahel meie autol on nimed, Tige Tikker ja Must Mamba, ning kuna punasel Seatil veel nime pole, siis ta võiks olla Kibe Kibuvits. Noh, mis arvate?!
- edasi kolis seati-meeskond meie kaasasolnud halli Golfi ning ka nende võistlus võis siiski jätkuda. Päeva lõpuks oli hallil Golfil nina rullis...
- sülitame taas kolm korda üle õla, kuid meie kollase sabaga Golf pidas ilusti vastu;
- Taivo lihvis ÕNNEKS oma leivanumbriks kujunenud edevaid show-elemente mööda valle, kuid KAHJUKS sai seetõttu auto külg mõlkida ning Taivo meel muutus mõruks;
- mina muudkui sõitsin ja pingutasin ja pürgisin pjedestaalile. Jäärajal sõites meenub mulle ikka ja alati Eero lause, mis on umbes selline: „Jäärajal kardad küll, kui kiirused lähevad suureks ning rada äärmiselt libe, aga mis teha – kui kardad, siis vajuta aga juurde!“. Nii mu päev siis mööduski – meenutasin aga Eero sõnu ja vajutasin juurde.
- võistluse lõppedes tuli info, et järgmisele päevale planeeritud Eesti jääraja karikavõistluste etapp Pärnus jääb ära, kuna traktor vajus läbi jää. Kahju. Kahju on ka sellest, et ärajäänud etapp viidi üle 24. veebruarile, kui osad meie mehed peavad osalema Laitse karikavõistluste etapil;
- naisteklassi võitsin mina, Valmar tuli esiveoliste klassis kolmandaks, Eero viiendaks, Marek seitsmendaks, Taivo kümnendaks, Rene kaheteistkümnendaks. Tulemused aegadega leiate uuenenud Piiroja koduleheküljelt.
Kohtumiseni, sõbrad!
Piret